Postitused

"Kas võttis prilli uduseks, Edgar?"

Kujutis
Täna on igati sobilik meenutada minu hotellielu kõrghetke. Mis iganes veel tuleb, ei ole võrreldav järgnevaga.  On täiesti selge, et enamus veel täna elus olevaid inimesi mäletab Eesti Televisiooni läbi aegade suurimat ja ainukest staari, talk show kuningat, best ever diktorit, uudisteankrut, kordumatut Urmas Otti. Olgu selleks siis “Estraaditähestik”, “Teletutvus”, “Carte Blanche” või “Happy Hour”. Võib olla mõnevõrra vähem meenub “Augustivalgus”, saade mis aga mulle erilisest erilisema tähendusega ja mille eetrisseminekust möödub just täna, 13. augustil, täpselt 20 aastat. Me olime selleks ajaks oma Radisson SAS hotelliga võõrustanud erinevaid presidente, peaministreid, teisi kodanike, kelle nime järgi võõrastemajad lisavad sagedasti märke VVIP. Nende nimed tuhmusid hetkel kui kuulsin uudist võimalusest, et Urmas Oti eriprojekt, mis oli küll Jumal teab miks pühendatud Euroliiduga ühinemisele, leiab aset meie juures.   Harva lähen ma kohtumisele kartusega see totaalselt ära käkk

"Error tähendab lollakas"

Kujutis
Täna möödub tosin aastat minu lemmikõpetaja, Igor Holtsi, lahkumisest. Aasta tagasi sai kirjutatud temast väikene lugu "Poiste Sõnas", saagu see nüüd ka siin avaldatud. Ma k ä isin kunagi, pakun, et see v õ is olla  ä kki aastal 1986, linnalaagris. Korraldati seda Raekoja platsil asuva  Varia nimelise „ kultuurimaja ”  kaudu.  Ü hel hommikul sunniti meid programmi kohaselt Raadile linnulaulu kuulama. Esmalt vantsisime kella poole kuue paiku hommikul Raadi obeliski juurde, kuna seal aga seltsimees linnulaulujuhendajat v ä lja ei ilmunud, siis otsustati noored s ü dalinna tagasi juhtida l ä bi Raadi kalmistu. Ja enne ä e imet, linnulauluspetsialist ootas meid hoopis seal. M ä letan, et  ü sna kohe hakkas vihma sadama,  ü le kalmistu maandusid, loodetavasti  õ ppelennult naasvad, n õ ukogude armee pommitajad, aga t õ epoolest sellest k õ igest kaikus  ü le k õ rvulukustav linnulaul.   N ä dalap ä evad tagasi otsustasin seda m ä lupilti korrata. Lohistasin koera voodist v ä lja,

“Salvati Copii" ehk lollidelt tulebki raha ära võtta

Kujutis
Möödunud aastal ilmus kinnise väljaande "Poiste Sõna" juubelinumber. Kaks lugu, mille autoriõigused mulle kuuluvad, avaldan ka siin.  Kusagil keskkoolis, Gorbatšovi korra edenedes, hakkas tekkima suhtlus välismaailmaga-läänesuunaline siis. Parimatel meist õnnestus käia unelmate USA-s ja niimoodi kogeda American Dream’i. Teised, kellel vähem vedas, said näha Uppsalat või Vantaat, mina aga Costinestit.  Selle reisi aruandluseks ei kulutatud hiljem ühtegi koolitundi - polnud ju ikkagi USA, aga ehk veidi ka seetõttu, et tüüpilise koolireisiga oli sellel väga vähe ühist. Ei mingeid lõputuid ekskursioone, koorilauluga aktuseid ega muud taolist. Kaks nädalat all inclusive kuurortis, kus sõna otseses mõttes võeti juba siis raha lollidelt lääne abiorganisatsioonidelt, et see Ida-Euroopas suure kaarega laiaks lüüa. Ma nüüd ei suudagi meenutada, kuidas see reis tekkis ja miks sinna just mina ühes paralleelklassi Ruthi ja Peetriga sõitsin. Igal juhul möödunud suvel tähistasime me selle

Vanamari muas

Kujutis
“Lellake, Jummal iks tiid kunas me ärq kooleme”, kõneli Vanamari tihti umma Rääsolaane tarõkõsõ mann olnu lavvahunniku pääl. Läts siis nii, et lellake kuuli ärq ja Vanamari jäi viil perra.   Sügis jõudse kätte, nakati kartogid võtma. Vanamari ise inämb kartogid es kasvata, kuid seda inämbä silmitse naabrite tegemisi. Taivas oll tummõ, vihmä satas, tulõ iks naabritele appi minna! Vanamari tõmbsõ kalossikud jalga, pandse puhvaika selgä, villatse rätiku päähhe ja võbeli alumiiniumikarva kepikõsõ naal põlluservala. Ja kae no ulli tükki … Vanamari läts õkva mua sisse sisse!   Es saa edesi ega tagasi. Kalossi olliva sääreni mua sees kinni. Es jäägi muud üle kui Kannel Jaan pandse kabla ümbre Vanamari jala ja tõmbse Vanamari mua seest Bellarussiga välla. Vanamaril miil hää ja lupas, et inämp ma siia suuveerde kartogit võtma ei lää.  Magnetofonilindile salvestatud lorajutt taastatud, täiendatud ja kohati eestindatud mälu järgi. Võimalik kokkusattumus tegelike inimestega on juhuslik. ©️  Erich

24.02.2022

Kujutis
Ruuge koeralaps end liigutas, aralt, kartlikult ta silmad avas, hellalt kõrvu liigutas, siis kuulatas, ulgudes kuis rakett end lennutas. Pererahvas sigis-sagis, oldi erutunud, mure nende hinge saagis. Ootamatult saabus õudne vaikus, läinud pere, südamesse puges paha aimdus, enne veel kui pomm seal taamal paukus. Taksikutsu siia jääda ei saanud ega tahtnud, eemaldus ja mälestused maha matnud, enne kui ta kodust lõpuks lahkus, lootus siia veel kord tulla lahtus. ©️Annaleen 📷 news.zerkalo.io