"Kas võttis prilli uduseks, Edgar?"
Täna on igati sobilik meenutada minu hotellielu kõrghetke. Mis iganes veel tuleb, ei ole võrreldav järgnevaga.
On täiesti selge, et enamus veel täna elus olevaid inimesi mäletab Eesti Televisiooni läbi aegade suurimat ja ainukest staari, talk show kuningat, best ever diktorit, uudisteankrut, kordumatut Urmas Otti. Olgu selleks siis “Estraaditähestik”, “Teletutvus”, “Carte Blanche” või “Happy Hour”. Võib olla mõnevõrra vähem meenub “Augustivalgus”, saade mis aga mulle erilisest erilisema tähendusega ja mille eetrisseminekust möödub just täna, 13. augustil, täpselt 20 aastat.
Harva lähen ma kohtumisele kartusega see totaalselt ära käkkida. Harva on ka selliseid kohtumisi, kuhu minnes sa tead ette, et just see on see “elu võimalus”, millest kunagi oled unistatud. Minu jaoks oli selleks tõepoolest kohtumine Urmas Otiga. Jah, kümmekond aastat varem Genfis võõrustatud Bill Clinton jäi sellele kokkusaamisele Tallinna Radisson SAS hotelli lobby baaris oma olulisuselt selgelt alla.
Ja siis ühel päeval seal nad olidki. Superprodutsent Raivo Suviste, megastaar Urmas Ott ja veel mõned inimesed. Lisaks siis mina, juba aegsasti läbihigistatud särgis, peljates suust välja lasta poolt silpigi, mis võiks staari vihastada ja panna ta mõne teise venue poole vaatama. Olin just lugenud kuidas ta Mercedese mökust müügimehe pikalt oli saatnud ja samal päeval seepeale BMW ostis.
Pingeline olukord lahenes paari hetkega, sest ettekujutus paljunõudvast staarist haihtus momentaalselt. Vist ongi nõnda, et see wannabe seltskond, kes ennast “Kroonikas” avaldab, on kõrgemate nõudmistega kui need, kes päriselt ka midagi saavutanud ja kuhugi jõudnud. Hetk hiljem, kui kohvid serveeritud, jätkus sundimatu vestlus, Oti firmamärgiks kujunenud heatahtlikult sarkastiliste naljade saatel. Mõni aeg tagasi oli Alar Sikk jõudnud esimese eestlasena Džomolungma tippu ja Juhan Partsi valitsus otsustas teda selle eest autasustada … atlasega! Parimale sõnameistrile kohaselt oskas Ott seda omal moel ja unustamatul kombel ära märkida, mida siin korrata pole minul paslik.
Ma ei tea mis see saade riigitelevisioonile maksma läks, aga hotellile suurt ei midagi. Kui ma õigesti mäletan, siis küsiti riietusruumi ja garderoobi, mis võrreldes ühe Eurovisioonil edukalt laulnud härra nõudmistega olid olematud - riderit kui sellist hr Suviste ei toonudki ei selleks, ega järgmisteks saadeteks. Panime nendesse tubadesse omalt poolt mõned amenitid ja treatmendid juurde, mis sellise kategooria tähe puhul pigem standardprotseduur, millele Urmas Ott vastas täiesti ebastandardse tänuga. Tuletan meelde, et ta oli siiski 1/6 planeedi televaatajate silmis olnud populaarseim saatejuht.
Küll aga valmisid “Augustivalgusele” saatepea ja vaheklipid, millest paremat ei ole vähemasti Eestis seni kellelgi õnnestunud toota. Kuna sinna oli kenasti sisse põimitud ka hotell, siis ei suutnud meie toonane direktor Peter kiusatusele vastu panna ja saatis selle “peakorterisse” - ütleme nõnda, et see PR on jäänud endiselt ületamatuks.
Saatesarja vaadatuimaks osutus episood Edgar Savisaarega, kust on laenatud ka selle loo pealkiri. Jäägu see siia meenutama 20 aasta tagust aega.
Mina võtsin viimasel õhtul julguse kokku ja palusin Raivo Suvistet, et äkki ma saan oma “Playbacki” raamatule autogrammi. Sain!
Kommentaarid
Postita kommentaar