"Error tähendab lollakas"
Täna möödub tosin aastat minu lemmikõpetaja, Igor Holtsi, lahkumisest. Aasta tagasi sai kirjutatud temast väikene lugu "Poiste Sõnas", saagu see nüüd ka siin avaldatud.
Ma käisin kunagi, pakun, et see võis olla äkki aastal 1986, linnalaagris. Korraldati seda Raekoja platsil asuva Varia nimelise „kultuurimaja” kaudu.
Ühel hommikul sunniti meid programmi kohaselt Raadile linnulaulu kuulama. Esmalt vantsisime kella poole kuue paiku hommikul Raadi obeliski juurde, kuna seal aga seltsimees linnulaulujuhendajat välja ei ilmunud, siis otsustati noored südalinna tagasi juhtida läbi Raadi kalmistu. Ja enneäe imet, linnulauluspetsialist ootas meid hoopis seal. Mäletan, et üsna kohe hakkas vihma sadama, üle kalmistu maandusid, loodetavasti õppelennult naasvad, nõukogude armee pommitajad, aga tõepoolest sellest kõigest kaikus üle kõrvulukustav linnulaul.
Nädalapäevad tagasi otsustasin seda mälupilti korrata. Lohistasin koera voodist välja, kiired paar kilomeetrit kõndimist ja olimegi varahommikusel ajal värava ees, mis ütleb “Õnsa omma ne koolnu, kes Issandan koolwa”. Taas sadas kerget vihma, taas andsid linnud endast parima, tiblade lennukeid seekord ei olnud.
Tavaliselt jalutan ma Raadil “paremal pool” kui ehk jõululaupäev välja arvata, mil on kombeks käia ka “vasakul” Kuperjanovi juures. “Vasakul”, nagu mulle on tundunud, on nagu rohkem venelasi ja vähem mulle tuntud isikuid, kuid see osutus täiesti valeks arvamuseks. Äkki olin sektoris V45 ja platsi ees, kus puhkavad Helle ja Igor Holts. Sel hetkel ma teadsin, et Igorist on vaja mõned read siia kirjutada.
Alati särav Helle ja alati veidi valjult ja naljakalt rääkiv Igor elasid Anna Haava tänaval. Minu ema töötas aastaid Tähtvere kaupluse gastroomiaosakonnas. Kõik nad olid pärit Lõuna Eestist ja seeläbi tundsid üksteist pikalt. Mõistagi oli Igor tihti, võrk näpus, gastronoomia tagaukse juures, et täiendada toiduvarusid kraamiga, mida eesuksest sisenedes reeglina vitriinis ei olnud. Omamata küll konkreetseid asitõendeid, usun ma, et just see tagauks avas omakorda mulle ukse elitaarsesse teise keskkooli. Sest objektiivselt võttes oleks minu koht pidanud olema kümnendas, kuhu võimalusega sattuda mind ema tihti motiveeris.
Igor Holts oli usutavasti Gagarini tänava kooli säravamaid isiksusi ja lemmik isegi „kahemeestele”, omamoodi “killuvend”. Kunagi sattusime koos Heidemanni tänava poodi, ta ostis minu ees kolm 11 kopikalist jäätist. Kassapidaja ladus arvelauale kolm korda 11 ja ütles siis “tritsattri”. Igor küsis vastu, kas tõesti? Mispeale müüjadaam pööritas silmi ja kordas tehet, tagudes nupukesi arvelaual nüüd mõnevõrra valjemini. Igor vaatas mulle laialt muiates otsa ja ütles siis müüjale avala naeratusega “Suur tänu!” Ma küll kardan, et müüja jäi täielikult ilma staarmatemaatikaõpetaja peenest, ent üksjagu sarkastilisest huumorist, kuid surus siiski alla emotsiooni neetud fašistidest.
Kui mul mõni kolleeg mainib, et tema arvuti ütleb “error”, siis ma ei pääse kiusatusest lisada, et minu matemaatikaõpetaja ütles juba kaheksakümnendate lõpus, et “error tähendab lollakas.”
Igor “päästis” mu abikoolist, kuhu üks teine reaalainehullust õpetaja arvas mind õigusega kuuluvat, eriti füüsikat silmas pidades. Võttis kätte ja tegi kolm järeleaitamistundi. Ja kes seda nüüd küll täpselt enam teab, kuidas see just nii läks, et otsustavas järeltöös olid kõik ülesanded tuttavad ja eelnevalt läbi lahendatud? Õpetaja Mölsilt ma seda küsima ei hakanud. Youneverknow!
Ma mõtlen kui ebareaalselt meil vedas, et meil juba siis oli õpetajaid, kes said aru, et elu ei pruugi tingimata lörri minna koosinuse ja tangensi hingeelu täielikult mõistmata. Ja unustamata klassijuhatajat, kes pidas täiesti normaalseks koolist puudumise põhjuseks korvpallimängu “Kalevi” spordihallis, omamata seejuures tähtsust, kas vastaseks oli staaridest kubisev Kaunase Žalgiris või mõnevõrra tagasihoidlikum Kievi Stroitel.
Nädalapäevad tagasi otsustasin seda mälupilti korrata. Lohistasin koera voodist välja, kiired paar kilomeetrit kõndimist ja olimegi varahommikusel ajal värava ees, mis ütleb “Õnsa omma ne koolnu, kes Issandan koolwa”. Taas sadas kerget vihma, taas andsid linnud endast parima, tiblade lennukeid seekord ei olnud.
Tavaliselt jalutan ma Raadil “paremal pool” kui ehk jõululaupäev välja arvata, mil on kombeks käia ka “vasakul” Kuperjanovi juures. “Vasakul”, nagu mulle on tundunud, on nagu rohkem venelasi ja vähem mulle tuntud isikuid, kuid see osutus täiesti valeks arvamuseks. Äkki olin sektoris V45 ja platsi ees, kus puhkavad Helle ja Igor Holts. Sel hetkel ma teadsin, et Igorist on vaja mõned read siia kirjutada.
Alati särav Helle ja alati veidi valjult ja naljakalt rääkiv Igor elasid Anna Haava tänaval. Minu ema töötas aastaid Tähtvere kaupluse gastroomiaosakonnas. Kõik nad olid pärit Lõuna Eestist ja seeläbi tundsid üksteist pikalt. Mõistagi oli Igor tihti, võrk näpus, gastronoomia tagaukse juures, et täiendada toiduvarusid kraamiga, mida eesuksest sisenedes reeglina vitriinis ei olnud. Omamata küll konkreetseid asitõendeid, usun ma, et just see tagauks avas omakorda mulle ukse elitaarsesse teise keskkooli. Sest objektiivselt võttes oleks minu koht pidanud olema kümnendas, kuhu võimalusega sattuda mind ema tihti motiveeris.
Igor Holts oli usutavasti Gagarini tänava kooli säravamaid isiksusi ja lemmik isegi „kahemeestele”, omamoodi “killuvend”. Kunagi sattusime koos Heidemanni tänava poodi, ta ostis minu ees kolm 11 kopikalist jäätist. Kassapidaja ladus arvelauale kolm korda 11 ja ütles siis “tritsattri”. Igor küsis vastu, kas tõesti? Mispeale müüjadaam pööritas silmi ja kordas tehet, tagudes nupukesi arvelaual nüüd mõnevõrra valjemini. Igor vaatas mulle laialt muiates otsa ja ütles siis müüjale avala naeratusega “Suur tänu!” Ma küll kardan, et müüja jäi täielikult ilma staarmatemaatikaõpetaja peenest, ent üksjagu sarkastilisest huumorist, kuid surus siiski alla emotsiooni neetud fašistidest.
Kui mul mõni kolleeg mainib, et tema arvuti ütleb “error”, siis ma ei pääse kiusatusest lisada, et minu matemaatikaõpetaja ütles juba kaheksakümnendate lõpus, et “error tähendab lollakas.”
Igor “päästis” mu abikoolist, kuhu üks teine reaalainehullust õpetaja arvas mind õigusega kuuluvat, eriti füüsikat silmas pidades. Võttis kätte ja tegi kolm järeleaitamistundi. Ja kes seda nüüd küll täpselt enam teab, kuidas see just nii läks, et otsustavas järeltöös olid kõik ülesanded tuttavad ja eelnevalt läbi lahendatud? Õpetaja Mölsilt ma seda küsima ei hakanud. Youneverknow!
Ma mõtlen kui ebareaalselt meil vedas, et meil juba siis oli õpetajaid, kes said aru, et elu ei pruugi tingimata lörri minna koosinuse ja tangensi hingeelu täielikult mõistmata. Ja unustamata klassijuhatajat, kes pidas täiesti normaalseks koolist puudumise põhjuseks korvpallimängu “Kalevi” spordihallis, omamata seejuures tähtsust, kas vastaseks oli staaridest kubisev Kaunase Žalgiris või mõnevõrra tagasihoidlikum Kievi Stroitel.
Õpetaja Igor Holtsi pikaajalist tööd matemaatikaõpetajana on autasustatud Valgetähe neljanda klassi ordeniga ja Tartu Tähega.
Kui satute Raadile, võtke üks küünal lisaks - sektor V45!
📸 Õpetajate Leht
Kommentaarid
Postita kommentaar