“Salvati Copii" ehk lollidelt tulebki raha ära võtta
Möödunud aastal ilmus kinnise väljaande "Poiste Sõna" juubelinumber. Kaks lugu, mille autoriõigused mulle kuuluvad, avaldan ka siin.
Selle reisi aruandluseks ei kulutatud hiljem ühtegi koolitundi - polnud ju ikkagi USA, aga ehk veidi ka seetõttu, et tüüpilise koolireisiga oli sellel väga vähe ühist. Ei mingeid lõputuid ekskursioone, koorilauluga aktuseid ega muud taolist. Kaks nädalat all inclusive kuurortis, kus sõna otseses mõttes võeti juba siis raha lollidelt lääne abiorganisatsioonidelt, et see Ida-Euroopas suure kaarega laiaks lüüa. Ma nüüd ei suudagi meenutada, kuidas see reis tekkis ja miks sinna just mina ühes paralleelklassi Ruthi ja Peetriga sõitsin. Igal juhul möödunud suvel tähistasime me selle elamusterohkest reisist 30 aasta möödumist. Koroonaajale kohaselt – riigivõimule alludes, distantsi hoides, Messengeris.
Samas ei olnud see ka selline valmis tuusik, et teatud kuupäeval sõidate sinna ja teisel kuupäeval tulete tagasi. Igal juhul jäi asjaajamine kuidagi täielikult meie endi peale. Kuna lennupiletite hankimine oli meile siis täiesti tundmatu teema, valisime muid võimalusi kaalumata rongi. Vene rongid, teadagi, olid küll aeglased, aga igati mugavamad meie susladest. Et kulud lubati kompenseerida ja pealegi dollarites, võis arvata, et saab olema äge reis.
Mulle ootamatult arvas lapsevanemate komisjon, et rahadega ei maksa priisata. Ma saan aru, see oligi vaeste reis, aga keegi tundmatu lubas selle ju kinni maksta! Niisiis mugandasin sirgjooneliselt tõde, et platskaartvagunis kohti ei olnud, aga imekombel kupeevagunis küll. Kuna rongide graafik ei klappinud, siis pidime Moskvas ühe öö veetma, kuid Rossia hotelli mul siiski broneerida ei õnnestunud. Mingil põhjusel ma ei kahelnud ei siis, ega kahtle ka nüüd, et oleksin sellega hakkama saanud. Veetsime selle öö hoopis Moskva lähistel, kuhu elektrirongiga poolteisttundi sõitu. Meid võõrustanud inimesed, Peetri peretuttavad, olid imelised - ühe päevaga saime enam vähem kõik turistile olulise haaratud, lisaks õhtueine Moskva Ülikooli Varblasemäe peamaja sööklas.
Kaks järgmist ööd möödusid Moskva-Bukarest rongis. Seni, kuni restoranis toitu jagus, käisime seal. Kui otsa sai, siis läks käiku Petsi Tartust kaasa võetud catering, soolapekk ja must leib. Lõpuks jõudis meie ešelon Bukaresti, kus toimus kohtumine rahvusvahelise (mis iganes asja) teiste delegaatidega Ida Euroopast. Selgus, et meie õlgadel lasus kohustus esindada tervet Nõukogude Liitu, millest me ikkagi loobusime. Meie olime Eestist, mille taasiseseisvumiseni oli jäänud paar kuud.
Olles üle kaenud Bukaresti olulised maamärgid, peaasjalikult selle, kus kommunistist diktaator Ceausescu rahvale tina andis ja hiljem ühes abikaasaga ülestõusnute poolt maha lasti, suundusime taas rongijaama. Neli tundi täiskiilutud ebamugavas liiklusvahendis viis meid Musta mere äärsesse kuurortisse, see oligi Costinesti. Siis saime ka teada, et oleme saabunud ÜRO lastehartat tutvustavale rahvusvahelisele konverentsile, mis spetsiaalselt korraldatud Ida Euroopa noorte teadvuse tõstmiseks.
Teadvus sai tõstetud kolmveerandtunnise haltuuramaigulise loenguga, ülejäänud poolteist nädalat oli vaba kava nii meile, kui selle kõige korraldajatele, kõik kulud Sorose, või kellegi teise sarnase lolli poolt kinni makstud. Seejuures tuleb esile tõsta kvaliteetset toitlustusteenust, silver service nii lõunaajal kui õhtul, isegi suppi serveeriti rannariietes kundedele portselantirinast. Pappkarpidest serveeritava toidukultuuri startupide loojad polnud veel sündinud. Olime interneti- ja chatttide-eelses ajastus - tutvusime inimestega, olime kaks nädalat koos teadmises, et mitte kunagi enam me ei kohtu.
Viimasel päeva anti meile kätte ümbrik kuluhüvitisega ja seda avades jäi kõigil suu lahti – selles oli грязная зелёная бумага, nagu ütles lahkunud tuntud liberaal ja demokraat Vladimir Žirinovski, kogunisti 267 ühikut! Tundus, et ehtsad. Ametliku riigipanga kursi järgi konverteerituna oli see rublades minu postiljonitöö enam kui poole aasta palk. „Õnn polevat mitte rahas, vaid selle koguses“ ja toona tunduski see täpselt nii olevat.
Poliitikute poolt korraldatavad, sisult ajuvabad rahakülvamised läbi napakate projektide, olid juba siis moes.
📸 rail-club.ru
Kommentaarid
Postita kommentaar