Vanamari muas
“Lellake, Jummal iks tiid kunas me ärq kooleme”, kõneli Vanamari tihti umma Rääsolaane tarõkõsõ mann olnu lavvahunniku pääl. Läts siis nii, et lellake kuuli ärq ja Vanamari jäi viil perra. Sügis jõudse kätte, nakati kartogid võtma. Vanamari ise inämb kartogid es kasvata, kuid seda inämbä silmitse naabrite tegemisi. Taivas oll tummõ, vihmä satas, tulõ iks naabritele appi minna! Vanamari tõmbsõ kalossikud jalga, pandse puhvaika selgä, villatse rätiku päähhe ja võbeli alumiiniumikarva kepikõsõ naal põlluservala. Ja kae no ulli tükki … Vanamari läts õkva mua sisse sisse! Es saa edesi ega tagasi. Kalossi olliva sääreni mua sees kinni. Es jäägi muud üle kui Kannel Jaan pandse kabla ümbre Vanamari jala ja tõmbse Vanamari mua seest Bellarussiga välla. Vanamaril miil hää ja lupas, et inämp ma siia suuveerde kartogit võtma ei lää. Magnetofonilindile salvestatud lorajutt taastatud, täiendatud ja kohati eestindatud mälu järgi. Võimalik kokkusattumus tegelike inimestega on juhusl...